Suur Poiss
Väino Väljalase · 11. oktoober 20265.05
Hinda postitust

Kuula pealelugemist
Suur Poiss
Kui sa töötad ühes ettevõttes juba üle kümne aasta, siis miskipärast arvavad kolleegid, et nüüd on aeg nagu päriselt sõbraks saada. See on see kole hetk, kui tööpäevale planeeritud meeskonnaehitamise väljasõidud proovitakse sujuvalt asendada töövälisel ajal kokkusaamisega. Isegi jutuajamisi tahetakse ümber kujundada. Selle asemel, et töö ajal kuskil metsaseminaril saaks vabamas vormis arutleda persekukkunud projektide ja juhmide partnerite üle, on nüüd järsku teemadena laual pered, koerad, hobid ja tervis. Ma ise töötan küll sellepärast, et mitte nälga surra ja pigemini müün oma aega ja hinge parajalt pika hambaga. Aga nutikas peab olema ja tasub püsida leivaisa heas kirjas. Eriti vajalik on see minusugustel, kelle tööpäev kipub magusa une tõttu tunnike hiljem algama, pastakas enne kella viit käest kukkuma ja äärmiselt rasked ja süvenemist nõudvad ülesanded, mille tehisaru 5 minutiga minu eest ära teeb, vajavad aeg-ajalt mitmepäevaseid kodukontori külastusi.
Nii ma siis olingi nõus tegema mõru mängu juurde head nägu. Laia naeratusega käppa bossile pihku surudes vastasin: “Muidugi! Oleme rääkinud! Haaran kaasa esmaklassilise digestiivi. Laupäeval näeme!”

Oli veel üks viimastest päriselt soojadest päevadest enne, kui kaamos laskub üheksaks kuuks meie tuulepealse kodumaa kohale. Tõmbasin viimase sõõmu musta kohvi sisse ja astusin armastatud kodukohaks olevas betoonlinnakus tänavale. Otsisin üles oma kergelt roostetavate rattakoobastega sõiduriista. Kuna olin õhtusele parkimisrallile hilinenud, oli masin paraadna uksest mõnesaja meetri kaugusel. Hommikune virgutav päikesesära kuluski ära. Puhusin pillile hääled sisse ja sõit Merivälja suunas võis alata.
Aknad nagu ikka olid lahti, sest puhur tegi jälle puhumise asemel ainult undavat häält. Eelistasin mõelda, et sellise imelise päikeselise ilmaga oleks isegi luksusautoga sõites aknad lahti. Sõitu sai pikalt nautida. Linn oli hea tava kohaselt kenasti üles kaevatud ning ühelgi objektil ühtegi ehitusmeest ei paistnud. Hea rahulik.

Alateadvus sundis mind auto parkima kõrvaltänavasse. Astusin elupuuheki poolt neelatud aiast sisse. Hoov oli avar ja maastikukujundus kvaliteetselt tasandiline. Vanad vahtrad ja hoovi keskmes kõrguv iidvana tammepuu. Keradeks pügatud pukspuud, septembrikuises hiilguses kreemjasvalgete keradega hortensiad. Oh, magnooliad! Aia tagumises otsas isegi oranžide kobaratega pihlakad. Laste kilked ja rõõmuhõisked täitmas kogu õueala. Peremees astus üle laitmatult pügatud muru mind tervitama. Stihli mururobot oli just liikumas laadimispunkti suunas. Ulatasin pudeli, mille sõbrad olid juubeliks kinkinud. Embasime nagu vanimad sõbrad ning sammusime koos sisse.

Laud oli kaetud maja külge lisatud suurele klaasist terrassile. Kogu meie tiim juba ootas seal. Koos minuga kõik kümme kenasti kohal. Kõik olid juba istet võtnud. Tahtsin veel korra vetsust läbi põigata, et õueskäigu tõttu natukene vesiseks muutunud nina tühjaks nuusata ja võib-olla ka törts põit kergendada.
“Käin korra ära, tulen kohe.”
“Jaa, ruum on seal,” osutas peremees tualeti ukse suunal.
Sellest põgusast dialoogist kujunes kogu loo tuum. Ma oleksin võinud öelda, et lähen autosse midagi tooma. Oleksin võinud üldse kõik ütlemata jätta. Ometigi olin just öelnud kõigile, kuhu viib mu tee. See oli nüüd avalik teave.
Astusin sisse, nuuskasin nina ära. Sättisin natukene soengut peegli ees ja otsustasin igaks juhuks siiski ka põie kortsu lasta.
Ja seal see oli.
Potis, ilma paberi või muu segajata, lebas enneolematu elukas. Selle mõõtmeid tihkaks korralik inimene kirjeldada ainult kaudselt. Ühtlane. Rahulik. Kergelt keerdus ja samas majesteetlikult jäme nagu Amazonase anakonda või vanaema poolt jõuludeks tehtud üleelusuuruses verivorst. Ma ei tunne ennast kuigi mugavalt, kui pean selliseid asju võrdlema toiduga, aga sarnasus memme verivorstiga oli hämmastav ja vaieldamatu üheaegselt. Pasaentusiastina teadsin, et olin komistanud tõelisele meistriteosele, milletaolise üllitamine on võimalik ainult pärakurebendite saatel.
Tõmbasin vett. Elukas pöördus selle peale lihtsalt laisalt küljele ja jäi paika.
Mõtlesin tualetist väljuda. Jätta järgmisele. Seda võimalust ei olnud ju enam. Olin ukse enda järel sulgenud kõigi teadmisel.
Paak täitus pikkamööda uuesti. Nii nagu ei leia allakukkuvast lennukist uskumatuid, lubasin ka mina endale, et kui see asi nüüd allavoolu läheb, siis teen esimesele vastutulevale inimesele midagi head, ilma et ta oskaks seda oodata. Tõmbasin uuesti vett.
Loom tegi aeglase täisringi ja kerkis värskes vees uuesti pinnale.

Koputus!
“Üks hetk!”
Ema oli mulle juba lapsena öelnud, et kõik inimesed käivad kempsus. Kõik. Ta nimetas naabreid, õpetajaid, koolidirektorit ja mu lemmiknäitlejaid. Üldpilt oli selge. Loomulik või mitte, selle konkreetse teo eest ma vastutust võtma ei pidanud.
“Üks hetk veel!”

Nägin akent. Mõtlesin sellele tõsimeelselt ja kauem, kui oleks pidanud. Aken avanes aeda ja juba selle praotamisel oli kuulda, kuidas otse akna all mängisid ülemuse ja kolleegide lapsed. Kui teostusega edasi liikuda, siis oleksid nad märganud akna avamist ja seda, kuidas sealt midagi välja kukub. Lapsed on uudishimulikud. See lõpeks sellega, et ma oleksin pidanud seal seisma kirjeldamatult määrdunud kätega ja seletanud, et see ei ole minu oma.
Aga miks ma siis selle aknast välja viskasin, kui ta ei olnud minu oma?
See stsenaarium olnuks usutav ainult inimesele, kes selle päriselt sinna jättis. Miskipärast ei tundnud realistlik, et see isik äkitselt ette astub ja oma meistriteose omaks võtab.
“Tulen kohe! Pesen käsi!”
Haarasin potiharja ja asusin varrega tööle, lagundades teose käideldavateks osadeks. See ei ole õiglane! See ei ole minu töö! Järgmine loputus. Ikka mitte. Noh, sõber. Lähme nüüd.

Paagi täitumist oodates kaalusin, kas peaksin oma pead pesema. Juuksed ei olnud mustad, aga mul oli vaja mingit seletust aja kohta, mille ma olin juba siin ruumis veetnud. Seltskond ilmselt arvas, et ma olen veidrik, kes kasutab brantsi selleks, et rahulikult ja põhjalikult asju ajada ning samal ajal lugemisvõlga tasa teha.
Kuues paagitäis. Õnnestumine! Kanalisatsioon neelas meie kangelase.
Avasin ukse. Ukse taga seisis perenaine. “No tore, et sa ka välja said.”
Läksin terrassile ja istusin lauda. Mõtlesin, kas tõesti see inimene, kes selle teose sinna jättis, ei näinud selles mingit probleemi. Miks mina nägin? Miks ma üldse sekkusin? Kas see oli seal, et mulle midagi õpetada? Kas ma õppisin midagi? Ma ei tea, aga ühte ma tean - miski minus oli murdunud.
Lauas istudes ei suutnud ma enam kolleege sama pilguga vaadata. Pilk, mis tuli selle asemele, oli Hercule Poirot´ või Sherlock Holmesi uuriv pilk. Laual oli minu kallihinnaline pudel ning need lurjused olid seda nautimas.
Kes kurat see oli?
