Elektrirongiga, elektrirongiga, me rõõmsalt sõitsime, elektrirongiga

Väino Väljalase · 14. oktoober 20265.05

Hinda postitust

Kuula pealelugemist

Elektrirongiga, elektrirongiga, me rõõmsalt sõitsime, elektrirongiga

0:000:00

Erinevalt Ameerikas oligarhiat soosivast oranžist mehest on meie omas Eesti porgandis kõik võrdsed, isegi esimese klassi pileti ostnud teavad seda. Nad maksavad rohkem ja saavad täpselt sama - lollid. Elroni moodsasse rongi on lausa lust istuda. Nagu väljamaal oleks. Istmete kaldenurk on muidugi küsitavalt järsk, aga teisalt kiitus riigiisadele, kes oma ettenägelikkuses ja põhjatus tarkuses oskasid riigihankesse sisse kirjutada rahva tervise edendamise nõude. Arvutikaela omavatele küürakatele kaelkirjakutele peaks Elroni sõidud rühiravi meetmena kohustuslikuks tegema.

Ammuses unustuses on lokomotiivisõitude tsõk-tsõk-tsõk tsõk-tsõk-tsõk. Selle asemel kõlab uinutav sumin. Tallinna punaajaloohõngulist perrooni selja taha jättes on kõik end kenasti juba kohtadele seadnud ja unega võitlemas. Võitlus on rutiinne, sest ainult kogenematu laseb silmad looja enne vestlusringi kontrolöriga. Kitseküla ja Ülemiste vihisevad mööda. Jeti jäähall justkui lehvitab oma suremisagoonias või viibutab rusikat Tondiraba suunas, kus kõik tema harjastega kiviloopijad nüüd redutavad, või ta hoopis lihtsalt oli, kuni olla lastakse. Kes seda teab.

Loo kandis imbub maksumaksjate veerevasse paleesse munavabriku spetsiifiline hais, mis kangesti midagi meenutab. Võtab korraks silma kissi, kuid rong jätkab tuhisemist ja hais jõuab mööduda enne, kui rongitäiel rahval silmad täitsa vidukile tõmbuvad. Teeks nalja selle üle, et mõnele on see ju kodu lõhn, aga ei tihka, võib veel munavabriku maffialt lõuksi saada. Õhk muutub jälle puhtaks ja veereme sügishõngulisse kulla- ja verekarda loodusesse. Viimati olin sellist värvikirevust teadvustanud siis, kui Leho oli raskes pohmeluses leidnud külmikust salati ning ignoreerinud tõika, et see oli juba ammu koduks kõikvõimalikele eluvormidele. Igatahes nahka ta selle pani ja eks ma siis saingi nautida köögipõrandale tekkinud paletti… aga see on juba natukene teine lugu ja köögipõrandaga ei lõppenud see mitte.

Elektrirongiga, elektrirongiga, me rõõmsalt sõitsime, elektrirongiga

Ainus häda on sellega, et kui sa pööbli rongi lased, siis käib pööbel ka rongist üle. Eelmised korrad olid mind õpetanud, et Elroni vetsu tuleb külastada hiljemalt Aegviidu ja Tapa vahel. Nimetagem seda isiklikuks raudteedoktriiniks, sest Tallinnast Aegviiduni on veel inimlik. Aegviidu ja Tapa vahel muutub asi juba kahtlaseks ning sealt edasi on peldiku ukse avamine Pandora laekaks, kust vaatab vastu hoomamatu. Ma ei tea, kes seal nende viimase saja kilomeetri jooksul käib ja mida nad seal teevad, aga tulemus on alati sama.

Sellel korral jäin magama.

Ärkasin, kui Aegviidu ja Nelijärve olid ammu möödas. Ärkasin halvasti, sest kõht oli otsustanud, et me ei aruta enam seda, kas me läheme, vaid kui kiiresti. Tõusin püsti, kuid piste alakõhus tegi teekonnast pigem komberdamise kui kõnni. Üks noormees tõstis kõrvaklapi kõrva pealt ära, vaatas mind ja pani tagasi. Ta ei soovinud osa saada.

Elektrirongiga, elektrirongiga, me rõõmsalt sõitsime, elektrirongiga

Uks oli vaba. Haarasin lingist ja astusin sisse ning hetkeks arvasin, et olen pääsenud. Pääsenud kuhu? Kriminalistika stseeni … pott, põrand, prill-laud… ja sein! Sein, millel oleva kõrgust ei oska ma siiani adekvaatselt mõtestada, sest ühelgi loomulikul moel ei ole inimkeha selliste jäljenurkade tootmiseks võimeline. Kogu ruum oli justkui kaetud õhukese pruunika kilega, mis rongi kõikumise rütmis vaikselt liikus.

Vaimu haaravad refleksid viitasid posttraumaatilisele stressihäirele, kuid kehavajadused ei lubanud ruumist lahkuda. Sulgesin ukse enda järel, sest aega varuplaanideks enam ei olnud. Alustasin läbirääkimisi iseendaga. Pakkusin, et istume. Mõistus vastas, et ei istu. Pakkusin, et siis ei istu. Keha tuletas meelde, et kell tiksub. Jõudsime kompromissile, mida igaüks meist tunneb ja millest keegi avalikult ei räägi: ma ei istu. Tuleb kükkida, nagu Matti Nykänen hüppetornist laskudes.

Kükkimine on endise sovjetirahva kõige alahinnatum oskus. Seda ei leia üheski õppekavast ega jagata ka õpetussõnu kuskil, aga ometigi valdab seda iga seltsimees alates hetkest, mil nad esimest korda astusid sisse bussijaama käimlasse. See on rahvaste sõpruse pärand, mis meie maal on teadvusest peaaegu kadunud, kuid lihasmälus alles. Kuskil sügavuses, koos mälupiltidega sittumise aukudest ja nende kõrvale valatud jalaalustest.

Esimesed kolmkümmend sekundit läksid hästi. Reied pidasid. Põlved pidasid. Üks käsi seinal, teine hõivatud, kogu konstruktsioon kolmel toetuspunktil nagu korralik Eesti ehitis. Mäletan, et mõtlesin veel, et polegi nii hull, kui räägitakse, ja et võib-olla olengi ma kadunud suusahüppetalent.

Elektrirongiga, elektrirongiga, me rõõmsalt sõitsime, elektrirongiga

Siis vedurijuht pidurdas. Ma ei tea, miks, kas seal oli metsloom, inimene või lihtsalt graafik. Elron pole seda kommenteerinud ja ma pole ka küsima läinud. Pidurdus oli selline, mis tõmbas terve vaguni korraliku nõksuga ettepoole ja koos vaguniga kõik, mis vagunisse kinnitatud ei olnud. Sõrmed seinal kõverdusid ja jalad sitasel prill-laual libisesid. Newtoni esimene seadus - inerts ehk keha jääb liikumisse, kuni välisjõud teda ei mõjuta. Ma ei olnud võrrandis osaline, vaid objekt. Olin rebadel pükste ja pooleldi väljutatud junniga nüüd känkras osaks seina ja põranda kohtumispaigas.

Kaks peatust hiljem olin seebi jäägid dosaatorist ammendanud ning taskust leitud salvrätikutega teinud kõik, mis võimalik, ja söandasin lõpuks välja astuda. Tahtnuks istuda, aga südametunnistus keelas. Seisin oma endise istekoha kõrval. Noormees kõrvaklappidega vaatas ainiti aknast välja, kuigi seal oli pilkane pimedus. Minu vastas istunud tädi tõusis Tabiveres püsti, võttis koti ja läks teise vagunisse.

Ta ei öelnud midagi.

Tagasiside