Lennureis
Väino Väljalase · 9. oktoober 20265.02
Hinda postitust

Kuula pealelugemist
Lennureis
Alustame kaugemast otsast. On tööotsi, kus ka töölisklassi esindajad saavad vahest nuusutada sama õhku, mida rikkad. Üks nendest on Ameerika filmides ihaldusväärsena kujutatud investeerimispankuri amet.

Ma ei süüdista lugejat, kui seetõttu kipuvad silme ees kangastuma rätsepaülikonnad, uhked autod, siredad sääred, paljad rinnad, jahu peeglil ja rulli voolitud rahatäht ninas. See on hoolikalt meisterdatud illusioon, et tõeline raha saaks naiivsete proletaarlastega täita oma klaasist kontoripinnad. Hingetud kohad, kus elust suuremat unistust taga ajavad vaesed ullikesed peadpidi Excelites 16 tunniseid tööpäevi kütavad ning reeglina börsiindeksist väiksemat tootlust genereerivad. Kalkuleeritud loterii, sest mõnikord tõesti mõnel töömesilasel ongi Midase puudutus. Enamikel ei ole, vähemasti minul ei olnud.

Kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis tabas veel nooremapoolset galeeriorja, kui ta võeti kaasa IPO tuurile. See on turundusreis ettevõttele, kes tahab börsile minna. Iga päev maandutakse eralennukiga kahes-kolmes linnas, et moosida sügavate taskutega potentsiaalseid rahastajaid. Mida paremini moosid, seda võimsam tuleb su kliendi IPO ja mida võimsam IPO, seda tõenäolisemaks muutub su enda glamuurse unistuse täitumine.

Väike häda seisneb selles, et meie mandril on lootust põhjatuid taskuid avada ainult siis, kui on eelnevalt kõvasti koos parunitega tinti pandud. Eile oli selline päev. Mõõdutundetu jooma ning läbilõikav äratuskella helin, mis mind järgneval hommikul kell pool kuus voodist üles rebis. Lössis näo tagasisaamise armetud katsed. Hambapesu külma duši all, mis vaevu mõjutas suust meetrite kaugusele õhkavat mõõka. Hommikusöögilaud, kus loobid otse kurku kõike, mis võiks elu sisse tagasi puhuda. Munad, peekonikuhjad, moosikuhja alla maetud pannkoogid, kolm tassi kohvi. Seejärel mikrobussi ja lennujaama.

Kogu seltskond on võtnud istet ja lennuk hakkab vaikselt rajale veerema. See on punkt, kus on oodata kergendustunnet, mis saabub hommikuse udu hajumisega. Pole muud, kui nõjatuda seljatoele ja tunnine lend lihtsalt ära istuda.
Suurem häda seisnes aga selles, et hommikuse kiirustamisega jäi tegemata üks oluline asi.

Kogu see sisse õgitud hommikusöök oli kõhus kaasas ning 10 000 meetri kõrgusele ronimine ja seal olemine ei piirdunud lennuki turbulentsiga. Turbulents tekkis ka mujal. Nägu kisub kaameks, kui mõistad, et Euroopas ei käi selline eralend sugugi peenes Ameerika Gulfstreami reaktiivlennukis, kus on G5 netiühendus, diivanid, voodid, tugitoolid ning kuningatele sobilik kemmerg. Siinkandis on täpsem kuvada silme ette pläriseva propelleriga lennumasinat, mis kütab Pärnu ja Kihnu vahet. Kuuekohaline lombihüppaja, kus istud seinast välja käivatel taburettidel õlg õla kõrval oma klientide ja töökaaslastega.
Veidi üle poole lennust oli möödunud, kui kogu kõhus olev kohv perkuteeris end alakehasse. Instinktiivselt tõmbun kössi ja üritan mõtteid mujale suunata. Aeg hakkab venima nagu joodiku tatt. Olles justkui tunni jagu juba kannatanud, saab kella vaadates selgeks, et möödunud on viis minutit. Lisaks siseneme ka vägivaldsesse turbulentsi. Iga põrkega pean oma kehaga võitlema, et sulgur ei alistuks. Iga raputus on hasartmäng kõige kõrgematel panustel. Üritan endale öelda: “kolmkümmend minutit maandumiseni, äkki nelikümmend viis.”
Annan piloodi kõrval istuvale stjuardessile märku ja ta tuleb minu poole.
Küsin: “Vabandust, kus on tualett, sest ma ei näe mitte kusagil ust?”, pühendades samal ajal märkimisväärset energiat võitlusele millegagi, mis tundub, nagu oleks keegi šampanjapudelit loksutanud ja seejärel selle mulle perse toppinud.
Ta vaatab mind lõbustatult ja ütleb: “Siin lennul nagu päris tualettruumi ei olegi.” Ta märkab meeleheidet mu näos ja jätkab: “tehniliselt on, aga see on ainult hädaolukordadeks. Ärge muretsege, me niikuinii maandume varsti.”
“Ma olen üsna kindel, et see kvalifitseerub hädaolukorraks,” suudan läbi grimassi pomiseda.
Hirm kangastub stjuardessi näos, kui ta närviliselt tagumise istme poole osutab. Väljas möllav turbulents raputab väikest lennukit sama halastamatult kui tsüklon, mis teeb laastetööd mu soolestikus. Ta osutab otsustavalt lennuki tagaossa ja ütleb: “Seal. Tualett on seal.”
Lühikeseks hetkeks libiseb üle mu näo kergendus.
Ta jätkab: “Kui te tõmbate selle istme pealt nahkpadja ära, siis see on all. Seal on ka väike eraldussirm, mille saab ümber tõsta, aga see on ka kõik.”
Nende sõnadega tekitatud lootus süütas dünamiidinööri kaevandusšahtis, mis oli valmis plahvatama. Pöörasin pea sinna, kuhu ta osundas, ja tundsin tahtmist nutma hakata. Ma vist nutsingi, aga mu nägu oli grimassidest juba nii krampis, et see ei muutnud enam midagi.
“Tualeti” iste oli hõivatud finantsjuhi poolt. Meie kliendi finantsjuhi poolt. Meie kuradi naissoost paganama kliendi poolt.
Siiani ei olnud keegi pööranud erilist tähelepanu minu läbirääkimistele stjuardessiga.
“Vabandan, pardon-pardon, miscuuusi, sorri-sorri.” Muud mu suust ei tule, kui ma jumalaema kiriku küürakast kellalööja kombel tema poole liipan, et alustada oma selgitusega. Loomulikult, kui kaasreisijad märkavad mind finantsjuhi poole liikumas, virguvad ka nemad ja ajavad kõrvad kikki, et kuulda, mida põrgut ka korraldan.
Arvestades mu seniseid joviaalseid ja lustakaid maneere IPO tuuril, arvab peaaegu kogu seltskond, et ma tulin lagedale järjekordse võllahuumoriga. Naiselik vaist on täpsem, finantsjuht saab koheselt aru, et naljast on asi kaugel. Ta hüppab püsti ja liigub sõnagi lausumata kiiresti minust vabaks jäänud istekohale.
Järgmine ülesanne. Istmekaane eemaldamine. Õigete kinnituste leidmine võib, aga ei pruugi olla raskendatud, kui sa samaaegselt rappuvas lennukis vaevu püsti püsid ja oled võitluses seedetrakti Vesuuviga.
Mul õnnestub nahkkate tagasi koorida ja leian eest üsna ootamatult luksusliku väljanägemisega potikese, kena kirsi- või pähklipuust prill-lauaga. Oli ilmne, et seda ei olnud kasutatud. Mitte kunagi. Ma ei oska öelda, miks mind just selles hetkes selline analüüsiv selgusehetk tabas. Võib-olla oli selle taga arusaamine, et ma olen kohe võtmas selle poti süütust raevu ja metsikusega, mis saab olema jämedaks solvanguks teda õrnalt ja ilmse meisterlikkusega ehitanud loojale. Kujutlesin mõnda vaest Itaalia puuseppa oma kunagise kauni loomingu vägivaldselt rüvetatud jäänuste kõrval kurjasti itkemas.
Mõttelend katkes, kui justkui läbi udu tajusin, kui väga oli kogu keha- ja tahtejõudu koheselt vaja, et panustada veel viimast jõudu sellele tillukesele lihasele, mis seisis minu ja sulava laava vahel.
Surma ja maksude paratamatuse kombel saabuva plahvatuseni olid jäänud üksikud sekundid. Küünitades sirutasin eraldussirmi järele ning tõmbasin selle ette rutakusega, mille tulemina lendasid kahte lehte pea pooled pisikesest plastikust kinnitusridvad.
See, mis järgnes, oli nagu Coca-Cola pudelisse visatud Mynthose pastill. Ei midagi muud kui õhk, rõhk ja vedelik. Pritsituna igasse ilmakaarde nagu Lola Liivati abstraktsionistlik Makarova või pigemini siiski Protestilaul. Rõhk muutus seejärel vastupidiseks. Kas ma saan kohe insuldi? Surun nii kõvasti, et see piinatud ja ülev kergendus ometigi juba lõpeks.
“Ma väga vabandan. Kohutavalt piinlik. Siirad vabandused!”
Mu vabandused ei suuda summutada jõledaid hääli, mis kõlavad üle väikese salongi ja paistavad olema lõputu kajaga.
Alles nüüd teadvustasin, et eraldussirm vaevu veel püsis. Vähe sellest, see lõppes umbes õlgade kõrgusel. Ma istusin seal nagu kehatu pea, lennuki tagaosas ja vägistasin potti, mis proovis südika ohvri kombel vastupanuks märatseda. Samal ajal vaatasid mulle silma kolleegide ja klientide ehmunud silmad.
Lootsin, et keegi ütleks: “Ärge pöörake tähelepanu sellele mehele kardina taga!”
Seda võimatut ülesannet ei saanudki kõlada. Ma võisin sõna otses mõttes vasaku käega küünitada ja selle kõrvalistuja õlale panna. Temal ega ülejäänutel, kelle all pean ma silmas kõrgetasemelisi äripartnereid ja kliente, oli võimatu pilku kõrvale pöörata. Nad küll nihelesid ja üritasid mitte vaadata. Kallutades andsid nad endast kõigiti parimat, et teeselda, nagu ei toimuks midagi ebatavalist ja nad ei jagaks kabiini mehega, kes selles tibatillukeses metalltorus nende kõrval oma soolikaid välja situb.
Lennuk lendas ja sitt purskas minust ülehelikiirusega väljuvate turtsatustega. Hais, häbi ja higi täitsid salongi.
“Ma väga vabandan. Kohutavalt piinlik. Siirad vabandused!”
On tööotsi, kus ka rikkad saavad vahest nuusutada sama õhku, mida töölisklassi esindajad.
