Nostalgia
Väino Väljalase · 2. november 20265.04
Hinda postitust

Kuula pealelugemist
Nostalgia
Mõnikord on elus nõnda, et pead lihtsalt sisse võtma. Peale lennureisil aset leidnud pasafiaskot olid kliendi esindajad andnud mu tööandjale delikaatselt mõista, et võib-olla minu talendid oleks paremini rakendatud kuskil mujal kui IPO tuuril. Ülemuse kohest nõustumust oli ühelt poolt raske mõista, sest kõhuhäda võib ju tabada igaüht, aga teisalt pidi ju tunnistama, et “Lennureisil” aset leidnu põletas nii mõnegi kolleegi ninakarvad. Eks ta ole - tempel mällu igaveseks. Ei tekita just tahtmist tembeldajaga ühist turneed jätkata.
Igatahes jäeti mind järgmises linnas maha ning ülemus oli oma sekretäril juba lasknud korraldada mulle Ryanairi opereeritud lennu Riiga. Võiks öelda, et selle osas, mis koju jõudes ees ootas, olid juba märgid õhus. RyanAir, kui valikuks olnuks ükskõik, mis muud ja lisaks veel Riiga, et sealt sügavas häbis bussiga Tallinna sõita.
Lennujaama jõudmiseks taksoraha ei antud. Kartes kodumaal eesootavat, ei riskinud oma raha kulutamisega. Üks taksosõit on ikkagi nädala jagu kiirnuudleid. Toimetasin ennast ühistranspordiga linna piirile ning jalutasin viimased 7 kilomeetrit lennujaamani. Pikk jalutuskäik võimaldas mõtiskleda ja mõtetes oli vaja oma häbi ja alanduse tunnist minna nii kaugele, kui vähekenegi võimalik - jõudsin tagasi lapsepõlve.
Iga lapsepõlv on ikkagi kuratlikult ilus, isegi kui selle algus oli veedetud raudse eesriide taga asuvas kurjuse impeeriumis. Esimene meie seast, kes punalipu Toompealt alla tõi, visati küll kartsarisse, aga järgmistel läks paremini. Oma lipp sai mastis lehvima. Vabanenud rahvas astus oma esimesed iseseisvad sammud ning poliitikud piidlesid nüüd, nagu tükid tegemata jätnud koolipoisid, ida asemel läände.

Kõik tuli erastada ja rahaks teha. Varandused tekkisid ja kadusid üleöö. Nõnda mõtiskledes ja jalutades hakkas peas kummitama viisijupp, mis foori taga peatunud auto avatud akendest täiega üürgas: Billy Joeli “we didn't start the fire”. Auto oli küll minema kihutanud, aga meloodia sulandus meenutustega üheks:
Eesti riigi sünniaeg Rahvas palja persega Lao, Lädra Metsik ida Altkäemaks, Stimorol Emexisse vanaraud raudlatid, mustad mersud EVP, rublad läinud.
Laulupidu, Balti kett Asso Kommer, jäägrimäss Nõuka võim mädanend väed sees, palgad läind Hädaorg ja viletsus Lootus, õitseng, erastus Mulgi rõõm, seto keel Eesti kroon, oma kool
I can't take it anymore!
We didn't start the fire It was always burning since the world's been turning We didn't start the fire No, we didn't light it, but we tried to fight it
Tututuuuduuduuu tututuuuduuduuu…
Mnjaaa oli ikka SAMPO (samoe apasnoe mesto posle ameriki), aga krt läände me jõudsime.
Elu läks ikkagi väga kiiresti väga palju paremaks. Minu elu seevastu ei läinud, sest ma olin jõudnud vahepeal juba pardale minekuni. RyanAiri pardale.
Selleks, et anda mõõdet Ryanairi lennuteenuse kvaliteedile, tuleb siiski korraks ajas edasi hüpata. Olin juba maandunud Riias ning bussiga sõitnud bussijaama poole. Kogemata tulin maha üks peatus liiga vara ning kuna bussi väljumiseni oli veel aega, siis hakkasin mööda Daugava kaldaid jalutama. Põis oli jäänud tegemata ning bussijaama suunalt paistis üks Toi-Toi. Olin juba äärmiselt elevil, sest iga asjaarmastaja ootab Toi-Toisse minekut nagu üllatusmuna avamist - sa lihtsalt kunagi ei tea, mida vahvat sealt oodata on.

Antiklimaktilise tulemusena oli lähemale jõudes Toi-Toi mingi ehitusplatsi aia taga. FIBO blokkidesse kinnitatud aed oli lausa riukalikult omavahel kokku needitud, mis sundis loobuma vanast heast aianurga välja- ja lahtitõstmise plaanist. See avantüür oli mulle maksma läinud väärtuslikku aega. Põiekas pitsitas juba agressiivselt ning meeleheitel pilk märkas teispool viadukti asuvat kuulsat Sovjetiaegset turuhoonet. Tururahvas ju ometigi peab kuskil kussma.
Kiirendatul sammul astusin hoone uksest sisse. Rõske kalahais rikastatuna higi ja vanade inimeste aroomidest lõi ninna. Sellele polnud aega keskenduda. Mureliku, vaat et paanilise pilguga skaneerin ümbrust. Märkan vanaaegset valgest plastikust, kuid violetse taustavalgustusega suurt silti, millel ilutsevad suurelt ja tumesiniselt lunastust lubavad tähed.
W ja C. Sildi all olev punane nooleke käseb sammuda õkva.
Jõuan tupikusse, kuid nurgal silman uut samasugust silti. Jõuan sihtkohta. Asutuses on ajastule omast väärikust. Aeg, mil lapsed said mängida lagunenud garaažide vahel ja katustel, eraomandit ja piirdeaedu veel ei olnud ning poeriiulitel oli rohkem tühjust kui tänapäevastel linnatänavatel parkimiskohti.
Sellel peldikul oli oma lobi. Astud sisse ja sind tervitab valvelaua taga istuv vanem proua, kes veeretab sõrmede vahel mündikesi. Läti raha on läbi, aga euro on käibel. Laua peal on kaheks volditud A4 ja siseneja poole vaatavale küljele on paksu sinise markeriga joonistatud 0,7.- EBPO.

Haaran pangakaardi järele, kuid vastu kõlab kalaturu muutumatus lingua franca’s, vene keeles, et vastu võetakse ainult sularaha. Ütlen “njetu” ja jään lootma heatahtlikkusele. Tädi nägu on vastus iseeneses. Kusepisar kukub silmast põsele, kui mõistsin, et kiiret lahendust ei paista. “Gde bankomat!”. Tädi ühmab väsinud liigutusega vasemale. Torman pooljooksus välja. Leian automaadi ning lajatan “cash withdrawal”. Samal ajal tunnen, kuidas 20 cm pikkune ureetra on juba täielikult täidetud ning tilgake juba piilub otsa pealt. Soovimata seda tunnistada, siis võib-olla mõni tilgake piilus ka natukene liiga kaugele. Automaadis õigete nuppude leidmine läheb nooremast east hoolimata sama vaevaliselt kui eakatest kõige väärikamatel. Enamik jõust on suunatud lihassooritusele. Lõpuks hüppab sedel välja, krahman selle ja alustan penskaritevahelise suurslaalomiga. Viskan sedeli letti ja torman tagastust ootamata otse pissuaarini.
Oi jeebus, mida kergendust. Iga sekundiga naaseb grammike mõistust ja kontrolli oma fakulteetide üle. Täiesti ekstreemne mõnu. Budistlik transs, kõige puhtamal kujul. Soovimata transist väljuda, seisin ilmselt veel 30 sekundit tilgatumana kuseseina ees. Kui lõpuks teadvusele tulin, sain alles aru, millises registris oli ruum täidetud kõige võikama ja mitmekihilise uriinilehaga. Nagu oleks kogu kopsutäiega nuuskpiiritust ninna tõmmanud. Taarusin tagasi uhke asutuse lobisse ja administraatori juurde, et saada kätte oma peotäis münte. Õnnetunne haaras mind enda embusesse. See oli omamoodi romantiline rännak. Kogemus oma ajastutruus võlus ja valus.

Sama võis öelda Ryanairiga lendamise kohta. Lihtsalt, et aeg, mida ta sümboliseeris, oli uus ning teenus, mida sealt sai, ongi põhjuseks, miks minusugused satuvad nostalgia küüsi. Röövkapitalistlik teenus, mida sai kogeda lennul FRU8759 suutis tõsimeelselt konkureerida koonduslaagrisse viivate loomavagunitega. Lennufirma, mille lendamisega kaasneb oma inimväärikusest loobumine, aga vähemasti saab odavalt. Siit ka soovitus enne järgmist muuseumikülastust just nendega lennata, sest võite kindlad olla, et kadunud aegade meenutus muutub koheselt oluliselt härdemaks.

Kortsus põiega bussijaama kõndides sain aru, mida oli RyanAiri valik ülemuse poolt tähendanud. Isiksusevastane süütegu ei saanud ette kuulutada muud kui korralike keppide ja suuskade saamist.