Võimas!
Väino Väljalase · 7. mai 20265.02
Hinda postitust

Kuula pealelugemist
Võimas!
Parkisin auto Tatari tänava Tommi taverna ette. Reede õhtu, kõik pubi stampkunded olid platsis, liisunud õlu lõhn lõi ukselt vastu ning ruumis valitsev meeleolu oli nii ülev ja reibas, kui hilisemas keskeas kontingendist on võimalik välja pigistada.
Istusin lauda. Enne menüü avamist oli teada, et valikus on rasvane ja veel rasvasem. Kõht korises, mis oli selgeks signaaliks, et pirtsutamiseks ei ole õige koht. Sõber helistas, et domestiline dispuut tingib tugevat hilinemist. Lauale oli graveeritud, et Jüril on suur. Tellisin pelmeenid. Kahvlit sisse surudes pritsis vedelikku nagu pikalt üles soendatud daamil magamistoas. Maitsev. Kolestorooli poolt kustutatud aastake elust oli seda väärt. Samas oli paratamatu, et õllekas tekib enesemääratluse osas küsimusi, kui oled ainus, kes lihtsalt kalja libistab, mitte meeste kombel õlu.

Õnneks tuli päästja. Kange põiekas, mida saatsid meeldivad vibratsioonid kõhus. Seadsin sammud peldiku poole. Vanem härrasmees kammis peegli ees oma kolme allesjäänud karva, astusin mööda. Tema kamraad oli kabiinis sooritusega ametis, pingutavad ohked ei andnud alust kahtlusteks. Pissuaar oli vaba. Sinna viis mu tee. Terve päeva jagu vedelat kulda purskus vastu seina ning nagu vanarahwas teab, siis kusi ilma peeruta on ju nagu kepp ilma pauguta. Pauk tuli, detsibillides oluliselt võimsam, kui kohalik esteetika ette nägi, erakordselt järsk ja karge rahmakas kõige tummisemat. Selline, et päraku siseküljed jäid kergelt tulitama. Ainiti, kuid rahulolevalt seina vaadates tõmbasin luku kinni ja seadsin sammud välja. Kaks pühakoja kaasasunikku astusid välja samal ajal ning üks neist haaras mult nööbist, et kõnetada. Peatusin.
Ta vaatas tunnustavalt mulle silma ja ütles ühe sõna: “Võimas!”
