Tankla kahekõne
Väino Väljalase · 16. juuni 20265.01
Hinda postitust

Kuula pealelugemist
Tankla kahekõne
Reede õhtu, kell läheneb üheteistkümnele. Olen Tartu bussijaamast üle tee asuvas Circle K bensiinijaama ees. Sõiduga Tallinnast Tartusse oli kohv jõudnud sinna staadiumisse, kus ta on lõpetanud oma tsiviilteenistuse maos ja taotleb erruminekut. Astun jaama. Kassapidaja vaatab läbi mu olemuse, ta on näinud niisuguseid varem ja ta teab täpselt, kuhu ma lähen.

Vetsuuks on selline, mida tuleb tõmmata, mitte lükata, ja iga inimene proovib esimese korraga valesti. See on rituaalne alandus, mille bensiinijaama arhitekt on meile kinkinud, et me ei tuleks sisse liiga uhkete pööretega.
Kabiine on kaks. Üks on hõivatud ning sealt kostub heli, mis justkui ei kuuluks ühele, vaid meenutab väikest pidulikku kogunemist. Keegi seal sees peab dialoogi, mille teine osapool on tema enda keha, ja keha ei ole nõus tingimustega.
Istun kõrvalkabiini. Eesti vetsuetikett dikteerib, et nüüd peame mõlemad teesklema, et teist ei ole olemas. Aga meie keha ei tunne etiketti. Meie keha tunneb ainult füüsikat. Füüsika ei ole härrasmees.

Üks minut möödub vaikuses, mis on raskem kui valss.
Siis ta alustab. Lühike, kombinatsiooniline, peaaegu küsiv heli. Mis nagu küsiks minult luba. Ma vastan. Mu vastus on pikem, kindlam, jõulisem. Nagu ütleksin: jah, mu kallis võõras, me oleme siin koos, me ei valinud üksteist, aga me oleme nüüd seotud millegagi, mis on ürgsem ja vanem, kui me ise.
Tema vastus tuleb kohe. Nüüd on see juba enesekindlam, peaaegu lustlik. Mina vastan. Tema. Mina.
Ma ei tea, kui kaua see kestab. Mõnda asja ei mõõdeta minutites.
Kui ma lõpuks tõusen, käed pesen ja välja astun, möödun kassapidajast, kes ei vaata mulle otsa. Aga ukse juures kohtan teist meest, kes tuleb hetk hiljem teisest kabiinist. Me näeme üksteist esmakordselt. Ta on minust kakskümmend aastat vanem, prilliklaasid udused, kerge higikirme otsmikul, kollane vihmamantel, ja tal on käes muljutud, kuid avamata Snickers, mille ta on ilmselt ostnud enne sissetulekut ja mille hoidmine läbi kogu protsessi, ei olnud šokolaadile hästi mõjunud.

Me peatume.
Ta vaatab mind. Ma vaatan teda.
Ta noogutab. Aeglaselt ja raskelt, nagu vana sõdur, kes on tulnud koju samalt rindelt, kuid erinevast kaevikuliinist. Vastan sõnadeta, samuti kerge noogutusega.
Ta paneb Snickersi taskusse, läheb välja vihma kätte, ja kaob öösse.