Pontu ja kevad

Väino Väljalase · 19. oktoober 20265.03

Hinda postitust

Kuula pealelugemist

Pontu ja kevad

0:000:00

Ma olin üheksane, kui peale kaheaastast mangumist otsustasid vanemad mulle lõpuks koera kinkida. Koera nimeks sai Pontu. Ajaga, mil tema peremehe kaal tõusis 27 kilolt 30-le, oli väike rotveilerikutsikas kasvanud 60-kiloseks elukaks. Minu jaoks oli ta ikka Pontu ning Pontu oli minu parim sõber. Leho kah, aga ennekõike ikkagi Pontu.

Tallinna kesklinna hooviala, kus me elasime ja mina Pontuga jalutamas käisin, oli nagu omaette universum. Majade vahel olid suured alad, kus kasvasid pirni- ja õunapuud, kastanid, tammed, vahtrad ja sirelid. Memmed hoolitsesid põõsaste vahel lillepeenarde eest ning mitmel pool olid vaibakloppimise kolmnurgad, millel jalgu kõlgutades sai Pontu toimetamisi vaadata. Ta ei olnud kunagi rihmas, sest kui sa väikese poisina saad endale koera, siis sa kasvadki temaga ühte läbi hommikust õhtusse kestva dresseerimise. Näiteks, kui lähenesin temale näoga, siis ta liputas kenasti sabarondikest (toona löödi kirvega saba maha ja lõigati kääridega kõrvad takkapihta), aga nagu proovisin lähenemisega jätkata selg ees, siis hakkas ta kangesti urisema. Kui jätkasin tagumik ees lähenemist, siis kasvas urin üle lõrinaks. Kui liiga lähedale jõudsin, siis läks tagaajamiseks.

Pontu täiendavaks boonuseks oli see, et suuremad vene poiste jõugud käisid nüüd minust ja naabripoiss Lehost ringiga mööda ning valikvastustega küsimust “Suitsu on? Peksa tahad?” enam ei kõlanud. Hoovialal oli teinegi püsiasunik, kes aastaajast hoolimata käis hulkuvatele kassidele toitu panemas ja nende eest hoolitsemas. Kassitädi oli alati hoovide ristumiskoha juures oleva alajaama juures ning kui ma koeraga hoovi astusin, siis tuhises ta esimese asjana just sinna ning ajas kassid laiali. Tädi pistis karjuma ning mina esimese puu taha punuma. Tädi oli osa meie universumist ja ilma temata polnuks pooltki nii tore.

Pontu ja kevad

Ühel kevadel hakkas juhtuma. Uhkest mustast metallist lattaed tekkis ühe maja taha ning lõikas Pontu mängumaa hoobilt neljandiku võrra väiksemaks. Seejärel tekkis teine samasugune järgmise maja taha ja juba oli mängumaa poole väiksem. Ei mõistnud seda ei peremees ega Pontu. Keldrist sai haaratud vanamehe raudsaag ning kärmelt tuttavate käiguradade juurest latid läbi saetud. Nädalapäevad sai harjumuspäraselt jalutada, kuid seejärel olid augud parandatud. Uuesti saagisin latid läbi ning elu läks edasi. Mulle tundus, et isegi kassitädi ei olnud peale seda enam nii kuri.

Järgmise suve saabudes aga hakkas kibe asfalteerimistöö. Muruplatsid kadusid, puud langesid ning isegi väikese maailma suureks maamärgiks olnud vana mahajäetud alajaam lükati tasa. Tekkis ka kolmas aed ning isegi meie oma majatagune jaotati majade vahel ära. Eraomand, võõras ära tule!

Pontu ja kevad

Sildid siltideks ja aiad aedadeks, aga Pontu ei olnud võõras. Kassitädi me enam ei näinud, ühel päeval ta lihtsalt ei tulnud enam. Ka kassid olid kuhugile kadunud. Muutunud oludest hoolimata tegime Pontuga pakti, et aiauniversum jääb alatiseks meie omaks.

Aastad möödusid ning kõigi lisanduvate autode kiuste me kohanesime, vähemasti natukene. Augud aias jäid ning isegi hekid, mis seal aedade sisekülgedele istutati, tallasime oma käigurajalt maha. Liha kasvas luudele ning ma justkui ootasin diskussiooni, kui mõni neist altkulmu vaatavatest naaberaedade elanikest midagi ütlema hakkaks. Kahtlen, et see oli minu pilk, pigemini minu neljajalgse sõbra, mis neid tagasi hoidis, aga nad ei öelnudki kunagi midagi ning mõni isegi ei vaadanud kõõrdi.

Pontu ja kevad

Lapsest oli saanud tudeng ning Pontu oli jäänud juba päris vanaks ning ei tuisanud enam peremehega võidu trepiastmetest alla. Sellest kõigest linnaisad ei hoolinud ning halastamatus kurjuses algatasid munitsipaalrünnaku koerte põhiõiguste vastu. 10. veebruaril 2005. aastal jõustus määrus nr 12, mille punkt 16.1 kohustas loomapidajat järgima sanitaar- ja hügieeninõudeid, sealhulgas koristama oma looma väljaheiteid. See akt oli vastuolus kõigega, mis oli püha ja ilus. See kogemus, mille sa saad, kui kogemata astud miinile. Aus ja õiglane loterii. See vilunud liigutus, mille põlve kõverdades teed, et uurida, kumma ketsi alt parasjagu lehk tuleb. Rituaalne muru sisse kraapimine ning oksakesega mustri vahelt sita õngitsemine. Kõik korraga löögi all ning kogu selle tormi keskmes kaks parimat sõpra, kelle elukorraldus pea peale keerati. Eks linnavalitsus teadis, et asfalt väetamist ei vaja.

Ma ei tea siiani, kas Pontu päris hästi mõistis kõike, mis toimus, aga nii see siiski tundus. Ta jalad olid juba õige kehvad ning isegi aiaaukudest ei tahtnud ta enam läbi hüpata. Tõtt-öelda jalutuskäigud olid muutunud majataguseks asfaltplatsil istumiseks, kui me just autoga kuhugi kaugemale ei läinud ning sealgi istus ta peamiselt murul. Tollel talvel lund jagus.

Seekord me pakti ei sõlminud, kuid tegutsesime siiski tandemis. Iga kord, kui me õue läksime, valis ta raskemaks soorituseks uue kohakese. Kui mõni parkimiskoht oli vaba, siis tehti sooritus just sinna. Suured pruunid tordikesed valgel vaibal, mis tihtilugu järgmiseks päevaks olid mattunud juba uue lumekihi alla. Lumi ei paistnudki sulavat ning kuud muudkui möödusid.

Pontu ja kevad

Pontu läks parematele jahimaadele vahetult enne kevadet ja lumesula. Kevad tuli ning koos kevadega ei olnud meie maja hoovis miinivälja. Selle asemel oli umbes 500-ruutmeetrine territoorium, mis oli sulava lume ja selle all oleva väetise poolt justkui ühtlase pruuni kihiga kaetud, siin-seal üksikud tugevamad pruunid keerdus tornikesed, mida lumesula laiali ei suutnud ajada.

See teos ei jätnud kedagi külmaks. Ehmatus ja imetlus tabas nii mõndagi naabrit. See kõik oli nii muljetavaldav, et suutis igaüht vähemasti korraks paigale tarretada ning ennast koguma sundida. Kõik teadsid, et meie hoovide peale oli olnud ainult üks suur koer ja kõik teadsid, kes oli tema peremees. Ma seisin seal pikalt keset hoovi ning mööduvad naabrid ei seganud mind. Perifeerse nägemisega tajusin, et igaüks vaatas minu poole, kuid mu märjad silmad ja muigel suu olid naelutatud teosele. Naabrite pilgus ei olnud ei kurjust ega pahameelt.

Pontu ja kevad

Kollektiivse ja vaikiva austusavaldusena jäi teos sinna nädalateks, kuni esimesed kevadvihmad selle pikkamööda kustutasid.

In Memoriam Pontu. Koer, kes elas vabana.

Mängi ka Pontu mängu: Miiniväli

Tagasiside