Külalislahkus

Riho Roojaste · 14. november 20265.02

Hinda postitust

Kuula pealelugemist

Külalislahkus

0:000:00

Imelik on inimese mälu. Kas teil on ka nii, et näiteks lapsepõlve meenutades heiastub hele päev kuskil veekogu ääres ja justkui igavesti kestev suvevaheaeg? Ja kui faktipuslet panema hakata, on see suvepäev tõesti ajaloos olemas, aga moodustab ainult tühise osa antud eluetapist. Ometi on aju isekalt ja hoolivalt valinud just selle kaadri märkimaks kogu ajajärku. Pea võimatu on ära tunda, mis on praeguse elu kohta see pildike, mida aastakümnete pärast ainsana mäletan. Mälu võib üllatada.

Viibisin hiljaaegu ühes võõramaa linnas ühe tööalase lähetuse asjus ja terve mõistus võiks arvata, et sellest jääb meelde mõni kaunis sügisepäikesega ülekallatud vanalinnatänav või näiteks see prostitutsioonile kalduv neiu, kes restoranis õhtueinet oodates minu laua vastas juhuslikult peatus ja nägi järgmise kümnekonna minuti vältel välja nagu kehastunud ettepanek lähemalt tutvuda. Selle asemel on aju otsustanud teisiti ja minu mälus on hoopis pilt minu Airbnb korterist. Täpsemini selle vannitoast - või noh, tehniliselt duširuum/WC komboruumist. Täpsemini selle WC osast. Kolmanda päeva õhtul. Aga alustame kolmanda päeva hommikust.

Külalislahkus

Kolmandaks päevaks oli kujunenud välja teatav kulgemise rütm. Majutus asus linna peaväljaku ääres. Minu maitsele oli majutaja tehniliste mugavustega üle pingutanud, aga elamus seegi. Korteris oli kõik tehisaru abil hääljuhitav: temperatuur, valgus, elektrimootoritega seatava voodi asend, telekas jne. Minus tekitas pigem ebamugavust teadmine, et iga minu tekitatud heli analüüsitakse ja proovitakse sealt tuvastada sisendit, millest lähtuvalt mõni seade käivitada. Kolmanda päeva hommikul igatahes ärkasin mõnusast kosutavast unest ja pilk kellale reetis, et gaafikus püsimiseks tuleb pigem kiiresti jõuda kõrvaltänava kohvikusse hapraks traditsiooniks kujunenud saiakese ja kohvi protseduurile. Ka sooletegevus oli oma rütmi leidnud ja suunas mu esmalt tualettruumi. Kohalik toit on maitsev - nagu lapsepõlves maitsev - palju rasva, soola, liha, saia. Veidi kõrgema heaolustandardiga kohastunud seedung võtab küll sellise menüü isuga vastu, aga jääb menetlemisel mõnevõrra segadusse. Või oli asi lihtsalt koguses. Eelmisel õhtul sõin mahlase kauaküpsetatud searibi ja kuna see nii hea oli, ei suutnud ma vastu panna ja tellisin otsa sama restorani küllusliku burgeri. Igatahes oli aeg selle söömaaja viimaseks vaatuseks ja see aeg oli n-ö tagumine aeg. See võib olla üks siiramaid inimlikke tundeid, kui tänulikkus heade olmetingimuste eest valdab inimest, kelle tuharad vajalikul ajal puudutavad prill-lauda. Mina küll tundsin heameelt, et see kõik, mis minust sel hetkel lahkuma pidi, sai seda teha puhtas ja avaras privaatses vesiklosetiga ruumis. Väljutus oli jõuline, pigem purskumine. Selline sooritus, mis eeldab enda korrastamist duši all. Kergendusest joobnud mõte rändas paranoilistele radadele. Kas korteriomanik jälgib ka muid hääli korteris? Kas siin on kaamerad? Kuidas mina lahendaks sarnase olukorra, kui annaksin üürile enda kinnisvara ja sooviksin tagada selle heaperemeheliku kasutamise? Kuni taipasin, et nüüd on küll ülim aeg end mõtteunest lahti rebida, käia duši all ja astuda päevale vastu.

Õhtul ajutisse koju jõudes üllatusin isegi, et ei otsinud enam lülitit seinalt, vaid andsin häälkäskluse tule süütamiseks. Ja tundsin jälle seda veidrat tunnet, nagu keegi jagaks minuga seda ruumi. Seekord oli õhus veel midagi, mis ütles et ma pole üksi. Selge ja tugev aroom, mis esimesena viis mõttele, et nende kaunite ja viimistletud pindade ja kasutajaliideste taga on siiski ajaloolisele linnaosale omaselt aegade hämaruses omaaegsete ehitusstandardite (puudumise) tingimustes rajatud kanalisatsioonitorustik. Lähem uurimine siiski välistas torustiku kahtlustusest. Vänge hais juhatas mu WC-poti juurde ja seal avanev pilt tekitas jadamisi tundeid. Esimene oli hirm - minu "privaatne" pesa on olnud minu äraolekul kellegi teise kasutuses ja niisugune pilkav hoolimatus tualettpotis tähendab, et pean üle vaatama kogu oma isikliku vara või mis sellest veel alles võib olla. See hirm asendus siiski kiiresti kahtlusega, sest hakkas meenuma mu enda kiire hommik ja aina reaalsemaks sai seletus, et olin ise unustanud vett tõmmata. Nüüd süttis tunnete katlas tilluke huumorileek ja peagi irvitasin päris häälekalt poti ees mõtte juures, et täiesti arvestatav on võimalus, et minu üürileandja, läbi põhjalikult korraldatud jälgimissüsteemide, on olukorraga juba kursis ja vaatab nüüd kaamerapildist seda irvitavat kretiini oma sitta imetlemas. Ja ühtlasi pole tal mingit võimalust ennast reeta ega nähtu kohta seisukohta avaldada. Ja niisamuti on ju võimalik, et kogu sellest prill-lauani ulatuvast džäksonpolloklikust kompositsioonist tean siiski ainsana maailmas mina ja nüüd on käes aeg haarata hari ja kustutada kõik.

Külalislahkus

Pean tõdema, et töö harjaga osutus pikemaks, kui eeldasin, ja üks tõrges plekk lahkus valgelt pinnalt alles järgmisel päeval. Sel õhtul jätsin ta sinna, kui olin pärast neljandat-viiendat veetõmbamist sellest lõbusast juhtumisest tüdinema hakanud. Mingil hetkel taipasin ka ventilatsioonile anda korralduse õhku vahetada ja normaalsus hakkas taastuma, ehkki tunne oli, et selles õhus päev läbi seisnud vesi veekeetjas pole ka enam ohutu ja nagis rippunud rätikut ei tohiks naha vastu panna.

Külalislahkus

Olin väsinud ja juba harjunult avasin külmkapiukse. Igal õhtul ootas mind külmkapis väike pudel vett ja teine kohalikku õlut, mille tänulikult päevameenutuste kõrvale rüüpasin. Nii ka täna. Viisakalt oli keegi päeval käinud ja asetanud mulle õhtuks õlle kappi jahtuma. Ma ei saa ilmselt kunagi teada, kellele ma võlgnen tänu, et ta tõelise inimarmastuse sangarina astus läbi selle mõrvarlikult lehkava toa, jättis taktitundeliselt sisse lülitamata ventilatsiooni, jättis vihjavalt kinni tõmbamata WC ukse, läks otsusekindlalt külmkapi juurde ja asetas sinna minu alandlikule isikule kosutuseks pudeli õlut. Mina ei tea tema nägu ega nime, aga ma tunnen, et meid jääb miski ühendama pikaks ajaks.

Huvitav on mõistatada, miks mu aju just seda inimlikkude tunnete minidraamat kogu selle reisi kaanepildiks seab. Ju oli just siin midagi inimeseksolemise seisukohast olulist, kus naer, häbi ja tänulikkus segunesid lahtuva sitahaisu ja külma kesvamärjukese mekiga.

Tagasiside